Siin näete keelemeemi (autorid Rene ja Kristjan Kundla), mis iseloomustab tabavalt äsjast e-etteütlust.
Ma ei soovi kritiseerida, kaugel sellest! Etteütlus oli hästi koostatud, tekst huvitav ja ka tehniliselt kõik toimis väga hästi!
Tahan lihtsalt omi mõtteid avaldada.
Kellele suunatud?
Mulle tundub, et e-etteütlus oli suunatud eesti filoloogidele, keeletoimetajatele ja lõpuklasside õpilistele, st neile, kes keelereeglitega igapäevaselt tegelevad. Ja see kõik on tore, aga … osalema kippusid ka muude erialade inimesed.
Toon paralleeli teisest valdkonnast. E-etteütlus on justkui suunatud riigihange. Osalema kutsutakse kõiki, aga tasakesi luuakse olukord, kus kvalifitseeruvad ja lõppvooru pääsevad ainult teatud nõuetele vastavad pakkujad. E-etteütlusega oli sama lugu – osaleda said kõik soovijad, aga tekst oli nii keeruline, et ilma vigadeta kirjutasid 10 050 osalejast ainult 75 (kui ma ikka õigesti aru sain).
Seda on ju liiga vähe! Kui see number oleks olnud 1000, see oleks ikkagi liiga väike.
Mida see väike number tegelikult meile näitab?
Liiga palju vigu. Jah või ei?
Minul endal läks päris hästi: 2 viga tuli puhtast rumalusest ja lisaks paar viga n-ö ülemõtlemisest. Ei saatnud teksti kohe ära, hakkasin peas reegleid edasi-tagasi ketrama (ikka põhireegel ja tema erandid jne) ja parandasin juba õiged olnud kohad valeks.
Aga siis … õhtul kuulsin tuttavalt, kes on tehnikaharidusega ja igati tubli eestlane, et ta tegi e-etteütluses 19 viga. Mis sa selle peale kostad?!
Täiendan ennast Tallinna Ülikoolis täiskasvanute koolitusega seotud teemadel. Nendest teemadest käib läbi mõte, et täiskasvanut motiveerib ikka pigem eduelamus, mitte teadasaamine, et sa oled puruloll oma emakeeles kirjutades (nii tunneb end inimene, kellel oli 19 viga).
Kas kehv tulemus õhutab õppima?
Mis siis veel lastest rääkida, kes saavad tagasisidet, et eesti keele reeglid on liiga keerulised. Nad ei viitsigi neid reegleid siis õppida, sest nende omandamine tundub lootusetu. Muidugi on palju neid noori, kellel kõik õnnestub! Aga muret teeb just see teine osa. Ja jällegi, ma ei soovi kedagi kritiseerida, ainult arutlen teemal, mis mulle endale väga oluline on.
Võtame kasvõi järellisandi kirjavahemärgid, mis e-etteütluses paljudele murekohaks olid.
“Täiendit ma tean,” ütleb minu tuttav, ” aga mis see lisand õieti on, seda ma ei mäletagi! Ja järellisand ja selle komad!”
Järellisand ja tema kirjavahemärgid
Lisand on nimisõnaline täiend, mis väljendab oma põhisõna mõistet teise sõnaga.
Reegel ütleb, et järellisand (asub põhisõna järel) eraldatakse tavaliselt koma(de)ga:
Erki Nool, olümpiavõitja, tegeleb endiselt spordiga.
Selge, õpin reegli ära ja asi korras! Aga võta näpust, kohe tulevad väikesed erandid.
Kui järellisand on omastavas käändes, siis pannakse koma ainult lisandi ette:
Erki Noole, olümpiavõitja spordikool asub Rahumäel.
Kui järellisand juhtub olema olevas käändes, siis pole koma ei lisandi ees ega taga:
Erki Nool olümpiavõitjana on endiselt noortele eeskujuks.
Olemas on veel “kui-lisand” ning seegi jääb komadega eraldamata:
Erki Nool kui olümpiavõitja ei saanud endale sellist suhtumist lubada.
Kuidas tundub?
Lihtne, kui igapäevaselt oled selle teema sees. Aga kui ei ole, siis teedki etteütluses 19 viga. Ja saad teada, et oled puruloll oma emakeeles kirjutades.
Vanemate inimestega on, nagu on, aga noored kehitavad lihtsalt õlgu ja pööravad ennast hoopis inglise keele poole. Loevad inglise keeles, filme vaatavad Netflixist inglise keeles, maailmauudiseid vaatavad arvutist või mobiilist inglise keeles ja mis kõige hullem, mõtlevad teatud teemadel ainult inglise keeles, ei oskagi eestikeelseid sõnu või väljendeid mõne teema puhul, mille kohta ammutavad infot netiavarusest. Näen ja kogen seda igapäevaselt. Katsun asja muuta, aga ELU liigub eest ära!
Kuidas teha nii, et meie oma keel ei tunduks meie oma noortele liiga keeruline ära õppida? Ja et nad tunneksid, et on lootust etteütlust õigesti kirjutada ka hiljem, palju hiljem, nii umbes viieteistkümne või kahekümne aasta pärast peale kooli lõpetamist! Vaat selles on küsimus!