Kellel on paremad väljavaated tööturule sisenedes, kas haritud eesti või vene noortel?

Mida teie arvate? Kui noored sisenevad Eestis tööturule, siis kellel on paremad väljavaated, kas haritud eesti või vene noortel?

Arvata võiks, et eesti noortel on lihtsam oma unistusi realiseerida. Vaagisin seda asja mitme nurga alt ja oma imestuseks jõudsin esialgsega võrreldes teistsugusele järeldusele. Eks kogu see teema on mitmetahuline ja vastus sõltub sellest, kelle vaatevinklist vaadata.

See vene noor, kes ei ole mingil põhjusel eesti keelt ära õppinud, võib öelda küll, et tal on klaaslagi ees ja hoolimata haridusest ei saa ta kandideerida paljudele ametikohtadele (ta muidugi saab, aga teda ei valita), sest tema eesti keele oskus ei ole samaväärne eestlase keeleoskusega. Iseasi on, miks ta pole eesti keelt omandanud. Aga sellest ma siin ei räägi.

Eesti noored panevad võõrkeelt silmas pidades pearõhu inglise keelele. Vene noored on n-ö riigi korraldusel pearõhu asetanud eesti keele omandamisele, inglise keel jääb teiseks õpitavaks võõrkeeleks. Need, kes lasevad asjadel rahulikult voolata, omandavad gümnaasiumi lõpuks eesti keele nii enam-vähem. Aga päris suur hulk vene noori, kes on otsustanud oma edaspidise elu siduda Eestiga, mitte mõne muu riigiga, on oma plaanide seadmisel palju motiveeritumad ja sihikindlamad kui Eestisse jäävad eesti noored. Nad õpivad tunduvalt rohkem, omandavad teadmisi iseseisvalt, käivad keelekursustel, kasutavad eraõpetaja abi ja selle tulemusena on nad tööturule sisenedes hoopis paremas positsioonis kui enamus eesti noori. Ma ei vaata siin muid teadmisi, lähtun ainult keeleoskust. Nende eesti keel on tasemel B2 või isegi C1, neil on inglise keel, aga tagataskus on neil veel vene keel, mida eesti nootel reeglina pole tänapäeval. Õpitud ju on, aga vajadust või olukordi kõnelda pole olnud – keeleoskus hääbub tasapisi.

Motiveeritud ja sihikindlatel vene noortel on Eestis väga head võimalused karjääri teha!  Jah või ei?

Niisiis, võib väita, et motiveeritud ja sihikindlatel vene noortel on Eestis väga head võimalused karjääri teha ja kõrgele tõusta. Suures plaanis on see muidugi väike protsent inimesi, kellest jutt käib.

Aga minul on olnud elus õnne, sest ma tunnen isiklikult selliseid noori. Imestan, kui suur on nende töövõime! Kui läbimõeldult nad tegutsevad seatud eesmärkide nimel!

Väike näide. Vene emakeelega tudengid õppimas ühes Eesti ülikoolis eestlastega samal kursusel, kõik loengud – seminarid eesti keeles, st eestikeelne õpe.  Konkreetne õpitav teema on keeruline. Eesti noored kuulavad, suurt kaasa ei räägi, kribavad teksti läpakasse ja samas kõrvalt toimetavad ka sotsiaalmeedias. Vene noorte jaoks on õppejõu tekst keeruline, see kirjutatakse üles ja selleks, et asja tuumast aru saada, otsitakse iseseisvalt juurde sama teemat käsitlev venekeelne materjal. Mis tähendab seda, et kuulatakse eesti keeles, tõlgitakse enda jaoks vene keelde, otsitakse iseseisvalt vastavat venekeelset lisamaterjali, jälle loetakse, tõlgitakse peas eesti keelde, sest uues seminaris on vaja arutleda samal teemal eesti keeles. Ühesõnaga, vene noored teevad palju rohkem tööd selleks, et ree peal püsida. Omandavad vastava teema, tegelevad samas eesti keele oskuse arendamisega ja lisaks veel kööstööoskuste lihvimine. Eesti noored tahavad õppida üksinda: kui testiks on õppida 50 küsimust, siis õpivad üksinda vastama kõigile 50 küsimusele. Aga vene noored jagavad küsimused omavahel ära, igaüks teeb oma osa põhjalikult selgeks ja kannab teistele ette – väitlevad, arutlevad – see kõik annab teadmised, arutlus- ja väitlusoskuse ja lisaks ka hea tiimis töötamise oskuse.

Kokkuvõtteks julgen väita, et kõrgelt motiveeritud ja sihikindlatel vene noortel võivad olla isegi paremad võimalused tööturule siseneda kui eesti noortel, sest neil on erialastele teadmistele lisaks n-ö lauale panna tohutu töövõime, eesti keele, inglise keele ja muidugi vene keele oskus, mis tundub olevat meie regioonis jälle oluline märksõna.

Niisiis. Millised lisaoskused saavad määravaks tööle kandideerimisel? Mõtlemisainet siin on, kas pole?

Ma ei taha siin kedagi kiita ega laita, räägin sellest, mida olen tähele pannud. Ei mingit statistikat ega süvaanalüüsi, lihtsalt mõtisklus.